EESTI RASKEVEOHOBUNE

Kes on raske eestlase eellased ja sugulased?
Tamsin Pickeral kirjeldab 1999. aastal kirjastuses Parragon välja antud suurteoses „The Encyclopedia of Horses and Ponies“ raskeveohobuseid kui kõikjal maailmas aretatud tõuge, kes sobivad kõige paremini raskeveoks ja põllutöödeks ning erinevad kergetest hobustest nii olemuse kui välimuse poolest. Sajandeid olid nad põllumajandusest ja ka tööstusest lahutamatud ning paljudes maades kasutatakse neid tänini sel praktilisel eesmärgil. Mehhaniseerimine on paljud need tõud kadumisohtu tõuganud. On piirkondi, kus hobused on aga läbi ajastute olnud efektiivsemad kui autod, traktorid ja muud masinad – Põhja-Skandinaavia raskeveohobuseid kasutatakse tänini metsanduses, kuhu masinad ei pääse, samuti on Prantsusmaa viinamarjaistandustes ja habrastes metsades hobused asendamatud. Hobune tuleb toime ebaühtlaste, kaljuste, soiste, looduskaitsealuste maadega, kuhu masinad ei pääse ning selliste piirkondade riigid panustavad hobustesse heldelt.
Paraku kasutatakse Prantsusmaa ja endise Nõukogude Liidu mitmetes piirkondades ning ka teistes maades raskeveohobuseid ka lihatööstuses ja see on viinud nende aretusliku selektsiooni lihamassi, ei ühegi muu omaduse suurendamisele. Hobuseliha sisaldumine ka Eestis müüdavais lihatooteis on üks üsna hiljutine laia kõlapinnaga pahandus, mis traditsiooniliselt hobuseliha söövate rahvaste jaoks kõlaks väga naljaka ja kohatuna.
Õnneks on Inglismaal ja Iirimaal seevastu raskeveohobuseid kergemate tõugudega ristates saadud universaalselt võimekad hobused, kes on eeskujuks kogu maailma hobusekasvatajatele. Peaasi, et neid seejuures liiga kergeks ei aretataks. See on probleem nii kõigi raskeveohobuste tõugude puhul – eesti oma kaasa arvatud – kui teatavasti ka tori hobuse puhul: kui traditsiooniliselt suur ja kaunis aretatakse õhuliseks ja sportlikuks, tekib küsimus, mis mõttes ta veel üldse raske hobune on ning kui suured aretatakse kergeteks, milleks siis kerged on. Kogu maailmas pooldatakse mõistlikku tööjaotust – rasked jäägu rasketeks ja kerged kergeteks. See, et suuri ja kauneid saab kasutada nii veohobustena põllutööl ja turismis kui koolisõidus ja harrastustasemel hüppajanagi, on lisaboonus.

Tõeliste raskeveohobuse tõugude tunnus on kogukas ja jõuline luustik, suhteliselt lühikesed jalad, tugev kael, lai sügav rind ning lühike ja lai selg, mille turi ja laudjas on samal joonel – eritunnuseks selgroole moodustuv renn. Lauge turi ja ümar tagaosa tingib eelnimetatud entsüklopeedia väitel uhkelt kõrge põlvega liikumise kõigil allüüridel. Kõigil raskeveohobuse tõugudel on suurepärane iseloom, arukas ja koostööaldis teotahe ning see on nende kogukuse juures ääretult oluline. Keegi ei taha kogeda ega ettegi kujutada vastu puiklevat ja kurja giganti. Mõningaseks puuduseks võib pidada suurt higistamist ning kui higistav hiiglane töötab mudastes ja niisketes tingimustes, kipuvad tekkima nahaprobleemid. Et reeglina on neil tõugudel karvased jalad, kipub niiskus põhjustama ka jalgade probleeme. Samas on raskeveohobustel olnud läbi ajaloo enim elukutseid – töö põldudel ja metsas, raskete kaupade veol ja rüütlite vedamisel lahingusse ning tänapäeval turistide ja perede lõbustajana, mis on samuti tõsine ja tänuväärne töö.

Raavo Raadiku dokumenteeringu järgi kirjeldatakse ka eesti raskeveohobust analoogselt teiste raskete tõugudega – kuna tegemist on EHSis kasutusel oleva klassifikatsiooniga, on see üldportreest täpsemgi:
- Välimikult keskmise suurusega, tüse ja madalajalgne
- Pea keskmine kuni suur ja suhteliselt kuiv
- Otsmik suhteliselt lühike, nina pikk
- Kael lühike ja lihaseline
- Turi madal ja lai
- Selg lai ja lühike, mõnikord nõgusavõitu
- Rind sügav ja lai
- Roided hästi kaardunud
- Laudjas iseloomulikult renjas ja luip ning suhteliselt suurte mõõtmetega
- Jalad laia seisuga, suurte sõrgatsituttidega.
Tõug paistab silma hästi arenenud lihastiku, tugeva tüseda luustiku ning kuiva konstitutsiooni poolest. Välimiku puudustest on sagedasemad pehme selg, toores konstitutsioon, kitsas käik, pehmed sõrgatsid, saabeljalgsus ja lamedad rabedaservalised kabjad. Eesti raskeveohobused on iseloomult rahuliku temperamendiga, energilised ja healoomulised.

Enamuse maailma raskeveotõugude esivanemad pärinevad Prantsusmaa ja Belgia vahelistest mägistest Ardennidest, nende tõug kannab sama nime ning sageli nimetatakse mistahes maadel aretatud tõuge rahvasuus ühtselt ardennideks. Tõeliste ardennide põlvnemine on dokumenteeritud vähemalt alates Julius Caesari aegadest De Bello Gallicos ning nad on antiiksed cobi-tüüpi veohobused. Toonased olid mõnevõrra kergemad kui tänased, äärmiselt rasketeks aretatud, kuna neid pidi saama kasutada ka ratsutamiseks. Nende hiilgeaeg oli 1789.aasta Prantsuse revolutsiooni ajal ning ka Napoleoni sõdades tõestasid nad end hämmastava rahu, vastupidavuse ja ellujäämisvõimega kuitahes rasketes tingimustes. Just nende sõdade ajal Venemaale maha jäänud ardennidest aretatigi vene raskeveotõud. Lüüasaanud prantslastest vene talve kätte omapäi hulkuma jäänud hobused osutusid sedavõrd tragideks, et tulid katsumusest eluga välja ning ilmselgelt said nendest Eesti lähinaabruse karmides oludes ellujäänutest meie ardenni-tuletiste esivanemad.

19.sajandil kujundati ardenni tõug mitmekesisemaks, ristati bulonni, peršeroni, täisverelise ja araabia veredega, et saavutada kindlajalgsus ja kindlameelsus, sõbralik, ent siiski elav temperament. Josée Hermseni hobuste entsüklopeedial (eestikeelsena Sinisukk 2006) on lisada, et ka tollal välja arendatud sama tõu teine, kergekaaluline vorm on siiski raskeveohobune – küll kergem ja elegantsem, ent samuti pikaldasevõitu terve ja tugev tööloom. Ardennide baasil on aretatud pea kõigi teiste Euroopa maade raskeveohobuste tõud.

Raskeveotõugude põlvnemist ardennidest võib kirjeldada ülemaailmse rahvastesõprusena, samajuurse võrgustikuna, kuhu kuuluvaks Andrea Fitzpatricki hobusetõugude raamat (eestikeelsena Sinisukk 2008) loetleb vene Vladimiri raskeveohobuse, ungari murakösi, sellesse võrgustikku kuulub vanatüübiline läti hobune, nii itaalia kui hollandi raskeveohobune, bretooni hobune ning bulooni hobune ehk brabanssoon, samuti auxois ehk berberi hobune.
Teadlased on kindlaks teinud, et Euraasia mandri algseid hobuseid oli vastavalt keskkonnale kolme tüüpi – Equus caballus przhevalski, Equus caballus Gomelini ning Equus caballus, kellest jõuline metsahobune sylvaticus on ilmselt kõigi meie mandri raskeveohobuste eellane. Ehkki Solutré jääaja Equus robustusest põlvneva hobuse muutsid roomlased keskaja sõjahobuseks on temast nüüdseks kujunenud üks rahumeelsemaid ja töökamaid tõuge – otsekui eeskujuks sõjakale inimsoole…

Eesti raskeveohobuse tõu kujunemise kronoloogia EHSi ning veterinaar- ja toiduameti talletatud andmetel, mida on töödelnud ka EHSi funktsionäärid, on järgmine:
1862. aastal toodi akadeemik A. Middendorfi algatusel Belgiast 12 esimest ardenni, kes paigutati Tori hobusekasvatusse.
1911. aastal loodi balti raskeveohobuste kasvanduste assotsiatsioon, mille eesmärk oli ardennide paljundamise koordineerimine.
1913. aastal soetab Virumaa rühmitus hulga rootsi tõugu ardenne, kes paigutati Virumaa ja Harjumaa erinevatesse tallidesse.
1920. aastal organiseeris Eesti Vabariik hobuste registreerimise, et määrata nende hulk ja asukoht. Selgus, et suurem osa ardenne asuski Ida-Virumaal, vähemal määral oli neid Tartus ja Võrus. Põllumajandusministeerium tegi registreerimise tulemusel järelduse, et on vaja kinnitada kolm Eesti kohalikku hobutõugu: eesti, tori ja ardenn.
1921. aastal asutati hobusekasvatajate selts. Virumaa hobusekasvatuse selts Rakveres nimetati hiljem ümber Ardenni hobuste tõuseltsik.
1922. aastal seati sisse tõuraamat ja tõumäärustik, milles 1953. aastani nimetati tõugu eesti ardenniks, kellest sai siis ENSV põllumajandusministeeriumi otsusega eesti raskeveohobune tõumärgiga ER.
Registreeriti 51 täkku ja 207 mära. Eriti suurt tähtsust omistati Rootsist toodud suguloomadele.
1923. aastal toodi Rootsist Eesti riigi raha eest juurde kaks täkku – Orkett 45A ja Orpheus 46A, Hollandist Don Juan 47A ja Belgiast neli täkku – Orfroy 48A, Tabac 49A, Jannot d´Aubreme 50A, Coquet 51A ning aastani 1935. toodi võõrsilt maale 103 ardenni.
1925. aastal kanti 15 täkku tõuraamatusse ning riigi toetusega soetati lisaks 31 mära ja varssa.
1931. aastal loodi Tori hobusekasvanduses Eesti ardennide osakond. Tõuraamatu pidamist jätkas pärast 2. Maailmasõda Eesti Raskeveohobuste Riiklik Aretustõulava.
1953. aastal nimetati ardennid eesti raskeveo tõugu hobusteks tõumärgiga ER.
1968. aasta 18. aprillil kinnitati tõug iseseisvana eksisteerivaks.
1991. aastal läks hobusekasvatus seoses Eesti Vabariigi taastamisega eratallide ja üksikomanike kätte. Hobuste arv oli selleks ajaks vähenenud kriitilise piirini. Eesti Hobusekasvatajate Selts jätkas tõuraamatu pidamist ja tõuaretuse korraldamist.
2003. aastal kanti nii eesti raskeveohobune kui tori hobune ohustatud tõugude nimekirja. Kinnitati nende tõugude päästmise ja taastamise kava.
2005. aastal hakati tori ja eesti raskeveohobuste kasvatajatele toetust maksma.
2008. aastal jõustus põllumajandusloomade aretamise seaduse parandus, mis puudutab uute tõugude tunnustamist ja ohustatud tõugude määramist. See seadus keelab hävimisohus tõugude ristamise teiste tõugudega, et tagada eeskätt tõu puhtus.
Kinnitati eesti raskeveohobuse säilitamise ja aretamise programmi parandused. Sugulastõugude kasutamine aretuses sai lubatuks vaid eriloaga, mis antakse välja põhjendatud vajaduse puhul.
2013. aastal on Eesti Hobusekasvatajate Seltsi andmetel Eestis 40 raskeveohobuse kasvataja omanduses 329 looma – neist 13 tunnustatud sugutäkku.
Soome haruseltsi omanduses on 64 looma, litsentseeritud sugutäkud on seal Koit, Vadis ja Valmet.