Kaarikutrenn Kasperiga

Maarja-Liisa Sults

See oli ühel ilusal udusel kolmapäeva sügishommikul, kui otsustasin väikese kaarikusõidu ette võtta. Suundusin otsejoones oma lemmikpoisi – Kasperi boksi juurde ja hakkasin teda sõiduks ette valmistama.

Kasper on 4 aastane litsentseeritud Eesti Raskeveo täkk, kellele meeldib, kui temaga tegeletakse ning ta on ka enamjaolt väga koostööaldis ja kuulekas trennikaaslane. Veel oskab ta käia ka ratsa, kuid tundub siiski, et rakendisõit on tema, nagu ka minu, lemmikalaks.

***

1.Kui olin Kasperile valjad pähe saanud, võtsin ta boksist välja, kinnitasin nööriga boksi külge ja hakkasin teda puhastama.

2.Kui olin puhastamise lõpetanud, panin Kasperile selga sedelga ja kaela rangid ning asusin teda aisade vahele sättima.
 

3.Siis kutsusin appi teise tallitüdruku – Minni, et koos temaga Kasper kaariku ette rakendada. Noore hobusega on kahekesi koos palju kindlam toimetada: üks hoiab hobust ja teine rakendab.
 

4.Kõigepealt looga kinnitamine aisade külge

5.Seejärel rangide pingutamine
 

6.Ning viimaks sedelgarihmade kinnitamine

7.Ja kui kõik vajalik oli korralikult kinnitatud ja üle vaadatud ning olin ka ohjad külge pannud, siis olimegi treeninguks valmis. Plaan oli minna metsaäärsele teele ja põllule jalutama ning natuke ka traavima.

Kõigepealt sammusime metsatukani lihased soojaks ja tagasiteel talli poole alustasime traaviga. Alguses tahtis Kasper natuke kiirustada, kuid üsna pea saime tempo paremaks ja tegime korralikult tööd. On väga tähtis, et hobune ei teeks isetegevust ega tormaks niisama, vaid kuulaks oma juhti ja oleks 100% asja juures. Selleks tuleb hobusega pidevalt suhelda ja anda ka õigeid märguandeid.
Peale traavilõiku tegime veidi põllul sammu ning seal oli juba väga hästi näha, kuidas hobune kaarikut veab ja tööd teeb, sest sealne muru oli vihma tõttu mõne koha pealt üsna vesine ning seal kõndimine nõudis ikka natuke pingutamist. Kui olime sammuga lõpetanud, siis suundusime jällegi traavilõigule. Oli tunda, kuidas hobune justkui lendleb ning aina kiiremini ja kiiremini edasi pürgib. See on ikka tõeliselt hea tunne istuda kaarikus, tuul vuhisemas ja kabjaplagin kõrvus kajamas!

Ja kui olime viimase traaviga ühele poole saanud, tuli hakata maha jahutama. Võtsime ette teeäärse sammuraja kuni tallini tagasi.
Kuigi Kasper on vahetevahel veidi arg ja võib endale „kolle“ ette kujutada, sest klappvaljaste tõttu ta ei näe kõikjale, kuhu vaja, on temaga siiski võimalik vägagi edukaid trenne teha, sest kui oled ise rahulik ja julge, on seda temagi. Nii läks ka täna – suutsime koos teha ühe super toreda kaarikutrenni!

Talli tagasi jõudes võtsin Kasperi kaariku eest lahti, pesin teda veidi, panin teki selga ning viisin ta boksi puhkama. Preemiaks, et ta minuga koos tubli trenni tegi, sai Kasper õuna – see on tema lemmik maiuspala, mille saamiseks võiks ta vist lausa kukerpalle teha, kui ta vaid oskaks!

Selline siis oligi meie järjekordne kaarikutrenn üheskoos. Olles mõlemad alles noored ja „rohelised“, siis on vägagi põnev iga kord koos midagi avastada või juurde õppida. Mulle meeldib temaga trennitada ning loodan väga, et ka tema naudib minuga koos veedetud aega!