Noor ja andekas eesti raskeveohobune, sugutäkk Kuldar Matu 2203ER alustab oma karjääri koolisõidus.

Teksti autor Riin-Ingre Saare.
Riin-Ingre on Kuldar Matu isiklik treener ja ratsutaja.

Kuldar Matu esimesed ratsavõistlused. Kuldar Matu 2203ER on nelja aastane eesti raskeveotõugu litsentseeritud sugutäkk. Tema isa on Kuningas 2184ER ja ema Natalja 6275ER, aretaja ning omanik Viktoria Kaasik.
Minu ja Matu teed ristusid tegelikult juba 2013 aasta septembris, kui olin üheksandat kuud rase ning omanik kutsus mind hobustele ja nende tolleaegsetele ratsutajatele trenni tegema. Nagu ka paljudel teistel (sport)hobuinimestel, siis piirdus ka minu teadmine raskeveohobustest vaid sellega, et nad on suured, kannavad hiiglaslikke raudu ja oskavad vankrit vedada (äärmisel juhul ka palke metsast välja). Juba esimesel kohtumisel Matuga sain aru, et tegu ei ole pelgalt sellist prototüüpi hobusega nagu eelnevalt kirjeldasin. Matust kiirgas sõbralikkust ja tahet tööd teha ning tema allüürid ja terve mõistus pani mind rohkem uskuma sellesse, et ka raskeveohobune võib ratsutada (ja seal juures hästi).

 

Iga trenniga oli näha Kuldar-Matu arengut. Matu õppis asju lennult ning treeninguid suured tagasilöögid ei saatnud. Novembri alguses küsisin omanikult, kas tohin tulla Matuga ratsutama, sest ma polnud selleks ajaks väga pikalt hobuse seljas istunud. Miks valik Matule jäi oligi sellepärast, et teda mäletasin septembrist kui kõige rahulikuma ja viisakama hobusena. Selleks ajaks oli Matu aga sõitjata jäänud ning loodus tühja auku ei salli, sai minust Matule uus sõitja. 2013 aasta novembris ratsutasime mõne korra, detsembris ei ratsutanud kordagi. Jaanuaris ning veebruaris sai trenni tehtud minimaalselt (3-4x kuus)- enamasti olin hõivatud lapsega või haige. Tegelikult oli mul algusest peale plaanis hakata Matuga korralikku tööd tegema ja osaleda ka võistlustel. Ilmade paranemisega suutsime märtsis kokku teha täpselt 11 treeningut, seda on keskmiselt 2x nädalas mida iseenesest ei ole vähe, sest tegu siiski väga noore ja rohelise hobusega. Igat treeningut saatis edu, Matu arenes iga päevaga järjest paremaks seda nii seljast tundes kui kõrvalt vaadates.

Üks hetk arvasime omanikuga, et proovime viia Matu välivõistlusele. Eks peas painas ikka väike mõte, et ehk on liiga vara ja mis võistlustel üldse saama hakkab. Eelkõige pelgasin seda, et tegu oli maneeživõistlusega ja noorel, massiivsel raskeveohobusel võib nii kitsas ruum liikumise kinni võtta. Kuna treeninguid olin alati üksinda teinud ning hobune harjunud sõitma ilma segavate faktoriteta, siis kartsin ka kõike muud sagimist võistlusplatsil ja tribüünidel. Matu pimedast silmast ma üldse rääkima ei hakkagi, kartsin väga, et sõidame maneeži seinadesse või kohtunikele sisse (ps: seda ei juhtunud!).

Võistluspäev jõudis kätte ning Matu astus kindlal sammus treilerisse. Sugumürsk hoidis kainet närvi ja astus maneeži sisse nagu vana kala. Alguses kartis ukse alt ja aknast sisse kiirgavat päikeselaiku, kuid peagi unustas sellegi. Olgu öeldud, et Matu oli võistluse ainuke raskeveo hobune ning samuti oli ta kõige noorem. Soojendasin Matu üles koos teiste hobustega, kuid kuna Matu oli oma soojenduse esimene võistleja, siis pidi teised maneežist lahkuma ja Matu üksinda jätma. Kartsin koheselt, et nüüd raudselt pöörab ära hobune ja hakkab hirnuma ja teisi hobuseid tagasi nõudma. Seda ei juhtunud, Matu ei teinud sellest väljagi- tegi oma töö ära ilma liigset pingutust nõudmata. Ei kartnud ta tribüünil sagivaid inimesi, ei pööranud ta tähelepanu nurgas vedelevat toolile, ei jäänud jõllitama ta ka kohtunikke. Matu tuli ja tegi oma töö ära täpselt nii, nagu oskas ja talle õpetatud oli. Tulemuseks 59,868% ja üheksas koht kahekümnest võistluspaarist. Matu teine skeem algas alles kuue tunni pärast, kuna võistlejaid oli väga palju. Teise skeemi ajal oli hobune veel parem, teadis täpselt mida teha ja kuidas end üleval pidada. Ei olnud ta ka väsinud- seda tõestas väike takkavise rõõmust, mille peale nii kohtunikud kui pealtvaatajad kõik naerda said, et selline suur hobune end nii kärmelt liigutada jõuab. Teine skeem möödus samuti viperusteta, saime harjutuste eest hindeks seitsmed ja jäime üldiselt kõigega väga rahule. Tulemuseks seekord 61,324% ja jäime jagama 9-10 kohta 25 võistleja seast. Matu meeldis paljudele- pealtvaatajad kiitsid ja kohtunikudki tulid eraldi rääkima. Kiitsid Matu töökust, alüüre ja impulssi. Ka nemad ütlesid, et võiks ju arvata, et raskeveohobused on sellised rahulikud ja suure kere tõttu puudub tahe edasi liikuda, aga Matu puhul see paika ei pea. Kuuldes, et Matu alustas aktiivsemat trenni alles kuu tagasi, kiitsid nad teda veel enamgi. Arvasid, et kui hobusega õiget tööd teha, siis sügiseks on väga korralik ning uhke ratsu valmis, kes teeks silmad ette ka uhkematele sporthobustele.

Kui paljud suhtusid esmalt väga skeptiliselt raskeveohobusega spordi tegemisse, siis enam kahtlejaid naljalt ei leia. Edaspidiseks saime endale ka ühe suurepärase treeneri ja püüdleme järjest paremuse poole. Peale esimest võistlust ennustavad targemad inimesed Kuldar Matule aga helget tulevikku ja seda just spordis, koolisõiduhobusena. Mina olen alati uskunud, et meie enda maa hobusetõud võivad pakkuda konkurentsi ka teistele uhketele tõugudele. Ma arvan, et eestimaiste hobutõugude eeliseks ongi just rahulik meel ja tahe teha tööd ning seda sealjuures hästi. Matu armastab olla kõigile meelepärane ja ta poeb selle nimel kasvõi nahast välja. Nüüdseks on esimesed edukad võistlused selja taga, ees ootamas aga terve hooaeg uusi võistlusi, kus end veelgi rohkem proovile panna. Olen kindel, et Matu kedagi alt ei vea ja näitab veel paljudele, mis puust üks õige ja eestimaine raskeveohobune on.